Tervitusi Mägi-Karabahhist

Parafraseerides meie endist peaministrit võiks Karabahhi kohta öelda, et "kui see on sõda, siis sõja ajal ma elada tahakski."

Saime hääletades ilusti kohale. Tatevi köisraudtee oli kahjuks täna hoolduses ja sellega me sõita ei saanudki. Samas klooster oli vaatamist väärt. Stepanakert on esmamulje põhjal senimaani üks ilusamaid linnu kus me selle reisi jooksul käinud oleme.

Loomulikult peab ka märkima, et ostsime 3000 drami eest viisa näol sissesõidu keelu Aserbaidžaani.

Karabahhi lähedal

Jõudsime eile õhtuks Sevani järve äärest üles Dilijani linna, või nagu kohalikud ütlevad, Armeenia Šveitsi. Sevani järv oli nagu järv ikka, aga ümbritsevad kuurordid olid vene turistide poolt tugevalt ruvetatud.

Dilijan oli samas ilus, täna hommikul tegime valjasoidud ka ümbritsevatesse kloostritesse. Siis algas 300 km hääletamist kagusse Gorise linna. Algas kõik hästi, aga siis jäime oma Ladaga tunnelisse seisma, sest vesi läks keema. Õnneks oli alles sadakond tunneli algus, et saime algusse tagasi kõndida jaa sealt uue auto vaadata. Sealt edasi panime efektiivsuse mõttes paaridena Priit ja Erik ning Marek ja Martin. Ühe konkreetse otsa tegime nii, et saime järgmise risttee juures kokku aga sealt edasi õnnestus meil Nisuga saada mersu peale, mis pani lõpp-punkti välja. Seevastu Marek ja Martin said kogu nõukogudeaegse autopargi ära proovida.

Mis kõige tähtsam, jõudsime kõik ilusti kohale. Selleks ajaks kui teised saabusid oli meil Nisuga juba öömaja valmis vaadatud ja nägime ära ka kohaliku põhilise vaatamisvaarsuse -  koopad mägedes, kus kunagi olid inimesed elasid.

Homme hommikul seame esmalt suuna Tatevist, kunagine kindlus, ülikool ja klooster. Samas asub ka maalima pikim köisraudtee, mis on 5.7 km pikkune. Seal käidud, hääletame Stepanakerti suunas, see on Mägi-Karabahhi pealinn.

Allpool mõned pildid tänasest.

Mägedest ja sealt tulekust

Järgnev toimus reisi teisel ja kolmandal päeval.

Mägede seiklused toimusid sel korral Kazbegi piirkonnas. See on otse Tbilisist 150+ pikka Gruusia kilomeetrit üles põhja poole sõita. Vana sõjaväe tee oli käänuline ja kaunis tõustes läbi tunnelite ja kohati olematu teekatte vahepeal 2300m kõrgusele. Seejuures ühele poole vaadates kuristik ja teisel pool juba kaljuserv. Kogu retk võttis marsakaga algusega Tbilisist aega pea neli tundi.

Jõudnud kohale, pakuti meile kohe bussipeatuses juba öömaja ja ilmselt ka kõike muud. Kuna linnake paistis üsna Mestia sarnane ja turistirohke, nõustusime hinnaga 25 lari näo kohta. Vana viskas meid 200 meetrit autoga ära ja kohe selgus, et pakkuda on ainult kolmene tuba. Võtsime selle ära ja liikusime linna avastama. Esimese käänu juures nägime üht ukraina rändurit, kes oli Venemaalt tulnud. Selgus, et ta oli täiesti vege - sõi muru, marju ja nõnda elutseski. Natuke aega oli ta meiega ning enme pimeduse saabumist läks kuhugi künkale enda aset sättima.

Me lõpetasime restoranis oma road ja läksime edasi linna peale. Õhtu ja pimeduse saabudes jõudis kohale ka karge mägede õhk. See tähendas, et oli sooje riideid vaja. Nisul oli selleks minu pikkade varrukatega särk, sest ta enda pusa oli ära kaotanud. Mul ja hevil oli varustust piisavalt, aga Vipp vaeseke ei taibanud pikki pükse kaasa võtta. See tähendas, et me pidime leidma mingi äri kust pükse saaks osta. Pärast korduvaid kinnitusi, et nii hilja küll enam kuskilt pükse ei saa, ei andnud me alla ja ikkagi saime. Nimelt mingi pisema turu juures tädi vinnas eemalt tünnikese välja, kus oli mitmes mõõdus pükse. Nõnda sai Martin endale adidas kirjaga dressid.

Videvikku pidasime siin-seal pralletades kuniks enam edasi ei jaksanud. Hommikul oli Marekil nii paha olla, et ta digimuutuks fauntääniks, nagu ta ise oskas öelda, ning purskas iga natukese aja tagant vett välja. Ega teised ka liiga värsked polnud, kuid sellele vaatamata hakkasime üles mäkke rühkima, et klooster üle vaadata.

Tee oli pikk ja kuramuse raske. Põhimõtteliselt üle tunni aja teravat tõusu. Kuumus ja füüsiline pingutus võttis üksjagu läbi ja ajas pulsi kõrgeks, kuid see tipp sai ära võetud. Kahjuks leidsime sealt hingerahu asemel tohutult maasturitega üles veetud turiste. See aga ei halvendanud vaadet üle 5000m kõrguvale Kazbegi mäele. Kloostrisse läks sisse ainult Marek kuna teised olid lühikeste pükstega. Mäest alla läksime mööda pikemat autoteed, sest tõusud, mis me enne võtsime olnuks laskumiseks liiga ohtlikud.

Tagasi all sõime kõhud täis ja panime marsakaga alla Tbilisi poole tagasi. Tulime maha ca 50 km enne pealine mingi suure veereservuaari juures ja asusime öömaja otsima. Osad arvasid, et siin külas küll ühtegi külalistemaja pole, kuid nagu Gruusias ikka, selgus mingi variandi olemasolu. Sattusime mingi assüürlase fantaasiapesasse, mis oli mesopotaamia viljakusjumalanna järgi kujundatud. Kogu viie korruseline kompleks oli kõikjalt maalingutega kaetud, puu otsas oli kolme kordne onn ja viimaks all kärestiku ääres veel ka klaveri all ennast märgava naise skulptuur. See kõik oli nii sürrealistlik ning ulepakutud, et hakkas isegi tööle. Igatahes lõppes kõik sellega, et meile joodeti hirmus kogus lahjat chachat sisse ja keerasime igaüks omal ajal magama ära.

Elusad ja surnu Jerevanis

Külastus veinivabrikusse

Vabrikuväravarast küsisime et kas siinses jaamas rong ka käib, saime teada et ainult kaubarong. Aga jutukäigus küsiti kas veini ka proovida sooviksime ja juba seal olles siis miks ka mitte. Järgneva tunnikese jooksul degusteeriti meile näo peale pudelijagu eri punaseid veine ning kõik tühi ja sunnikorras tühjendatud  veepudelid täideti kuiva valge veiniga. Lisaks anti tootmisliinilt kaasa ka 2 liitrit valmisvillitud punast veini. Lahkudes oli meil kokku 5 liitrit veini ja seda kõike tänu sellele et läksime veinivabriku väravast rongide kohta küsima.

Autor: Marek

Reisi esimesest päevast

Kirjutatud 18.07 kell 14:46, marsakaga teel Kazbegisse. Võtan mõne sõnaga eilse päeva kokku.

Tbilisisse jõudes saime üsna kerge vaevaga lennujaamast takso. Esimese hooga pakuti meile 100 lari eest sõitu linna aga selle üle me lihtsalt naersime. Siis lasti hind 50 lari peale, millega me ikka veel nõus ei olnud. Asjata hakkas siis uurima, et kas me oleme varem siin käinud ning jaatava vastuse peale saime hinna 30 lari peale, mis on suhteliselt õiglane. Et linn oli juba tuttav sõitsime täpselt sinna kuhu tahtsime, st Marijanashvili metroopeatusse.

Kõigil oli eluvaim sees ja kõht natuke tühi ja seetõttu seadsime sammud esimesse lahtiolevasse restorani. Palusime õlled ja mingi vaagna ning kõigega võis rahule jääda. Ainult segaaeks jäi, et miks pidi seal kõrtsis kell viis öösel 7 inimest tööl olema. Teab veel palju köögis asjatajaid oli.

Tsirka tunnikese möödudes suundusime hostelisse. Esmasel vaatlusel paistis kõik vaikne olevat ja uks lukus. Nisu helistas Gagale ja tuletas meelde, et me eestlased nüüd jõudsime jne. Unesegaselt ta midagi sogas vastu ja varsti veeretas ennast kohale. Selgus, et see hostel on ikkagi praegu täis ja ta suunas meid juba eelmisest aastast tuttavasse GTsse. Vahepeal oli selgunud, et Vipp juhmakas ei proovinud linki alla vajutada ja tegelokult oli ka see hostel lahti.

GTs oli üks austraallane ja ukrainlane. Jaurasime ja muljetasime nendega oma eelmise aasta kogemuste ning pagulaste üle umbes poole kaheksani hommikul. Magama mineku hetkel olin juba pea 26 tundi magamata olnud. Pōōnasime umbes keskpäevani.

Pärast ärkamist suundusime kohe vaksalisse, et Jerevani rongile piletid saada. Olles neljanda kassa juures pealt 20 minutit oodanud jõudis kord meiemi. Tädi oskas meie lühidalt öelda, et see kassa on nüüd kinni. Egas muud üle jäänud kui valisime järgmise kassa ja seisime seal veel 20 minutit. Piletid saime kolmapäeva õhtusele öörongile.

Piletid soetatud, suundusime Tbilisi turule, et leida vana kelle juures eelmise reisi esimese söömingu tegime. Kogu turu-seiklus kestis kokku vist pea kaks tundi aga vähemalt tipnes vana juures. Kotletid olid valmistatud sama retsepti järgi nagu eelneval korral ja hartso oli pigem koriandri supp vintske soku lihaga. Kõik oli täpselt nii nagu me ootasime. Vahest paremgi.

Viisime piletid ja passid hostelisse, puhkasime jalga ning suundusime linna. Kolasime siin-seal, käisime turistikast läbi ja läksime väikese ringi ning restorani külastusega lõbustusparki. Köisraudteel tutvusime taalnastega, kellega hiljem baariski käisime. Vipp oli neist eriti vaimustuses. Lõbustuspargis käisime vaaterattal, mille tiir oli parajasti nõnda pikk, et saime nelja peale peaaegu terve veini naha vahele keerata. Järgnevalt suundusime ameerika mägedele. Erinevalt eelmisest aastast nõustus seekord ka Vipp sõidu kaasa tegema. Osates oodata, mis ees ootab ei olnud asi üldse nii hirmus kui eelmisel korral.

Jätkasime seiklust lõbustuspargi panoraamvaatega restoranis. Vaade oli hunnitu, mulle hakkas videviku saabudes ka temperatuur nauditavaks muutuma. Seal olid ka taanlased juba paigas, kes liitusid meiega. Hatsapuri seal restoranis oma toore munasilmaga oli vast paremaid hatsapurisid, mis me saanud oleme.

Kõht parasjagu täidetud leppisime taanlastega kokku, et läheme baari. Asjatasime suure takso ja sõitsime sinna kust lootsime Tolkieni teemalise baari leida. Kahjuks oli see baar pankrotistunud ja pidime muuga leppima. Tipsutasime pisut kuni jõudsime mingi startup cafe avamisele - sääl pakuti veini ja torti ning jagati üliagaralt kohviku taustaloo kohta informatsiooni. Suurim üllatus oli vast torditüki suuruse järel asjaolu kui hästi see maitses. Tegime ka esimesed ringis chachat, mille peale Nisu varsti taksosse pandi ja hostelisse puhkama saadeti.

Siis hakkas ka grusiinide lahke loomus üha enam välja paistma. Suundusime edasi järgmisse kohta ja ōige pea läksime sealt edasi, sest muss oli kehv ja Floydi polnud nad nõus mängima. Ahjaa, selleks ajaks olime ka taalnased ära kaotanud. Sattusime mingisse baari, kus küsisime, kas Comfortably Numbi oleks võimalik kuulata. Väideti, et makil on nupp katki ja lugu valida ei saa. See-eest aga pandi terve Floydi plaat peale ja kõik hakkas toimima. Väänasime chachat ning mingi aja pärast ilmusod ka silmnähtavalt viinustet taanlased jälle välja. Pärast mõningat tipsutamist tegin ettepaneku kodu ärr minna. Hevi oli nõus minuga tulema, Vipp lakkus sääl baaris edasi.

Sõitsime Marekiga oma metroopeatusse ja tahtsime kõhutäiteks ühe kebabi peale tõmmata. See putka oli kinni, mida ma teadsin. Seetõttu läksime esimesse keldrisse, mis ette juhtus. Osutus, et seal oli mingi seltskond kohalikke kes midagi tähistasid. Me ei jõudnud veel lauda võttagi kui juba paluti, et me nendega ühineks. Kohe toodi meile ka taldrikud ja pitsid ning ise me midagi tellida ei saanudki. Söödeti meile viivitamatult hatsapurit, mingit väga maitsvat salatit ja anti ka hinkaalide tellimus sisse. Ise me ei saanudki midagi tellida. Igatahes, kui sinna minnes oli lihtsalt väsimus ja kerge purjakil tunne, siis grusiinid jootsid meid julmalt lakku täis. Kui enam edasi ei jõudnud aitasime Heviga üksteist hostelisse. Ma läksin kohe magama aga Hevi jäi veel sõnumit kirjutama. Hommikul selgus, et ta oli suutnud kirja panna sõna "Kui", ja sõnum jäi saatmata.

Elus villas