Järgnev toimus reisi teisel ja kolmandal päeval.
Mägede seiklused toimusid sel korral Kazbegi piirkonnas. See on otse Tbilisist 150+ pikka Gruusia kilomeetrit üles põhja poole sõita. Vana sõjaväe tee oli käänuline ja kaunis tõustes läbi tunnelite ja kohati olematu teekatte vahepeal 2300m kõrgusele. Seejuures ühele poole vaadates kuristik ja teisel pool juba kaljuserv. Kogu retk võttis marsakaga algusega Tbilisist aega pea neli tundi.
Jõudnud kohale, pakuti meile kohe bussipeatuses juba öömaja ja ilmselt ka kõike muud. Kuna linnake paistis üsna Mestia sarnane ja turistirohke, nõustusime hinnaga 25 lari näo kohta. Vana viskas meid 200 meetrit autoga ära ja kohe selgus, et pakkuda on ainult kolmene tuba. Võtsime selle ära ja liikusime linna avastama. Esimese käänu juures nägime üht ukraina rändurit, kes oli Venemaalt tulnud. Selgus, et ta oli täiesti vege - sõi muru, marju ja nõnda elutseski. Natuke aega oli ta meiega ning enme pimeduse saabumist läks kuhugi künkale enda aset sättima.
Me lõpetasime restoranis oma road ja läksime edasi linna peale. Õhtu ja pimeduse saabudes jõudis kohale ka karge mägede õhk. See tähendas, et oli sooje riideid vaja. Nisul oli selleks minu pikkade varrukatega särk, sest ta enda pusa oli ära kaotanud. Mul ja hevil oli varustust piisavalt, aga Vipp vaeseke ei taibanud pikki pükse kaasa võtta. See tähendas, et me pidime leidma mingi äri kust pükse saaks osta. Pärast korduvaid kinnitusi, et nii hilja küll enam kuskilt pükse ei saa, ei andnud me alla ja ikkagi saime. Nimelt mingi pisema turu juures tädi vinnas eemalt tünnikese välja, kus oli mitmes mõõdus pükse. Nõnda sai Martin endale adidas kirjaga dressid.
Videvikku pidasime siin-seal pralletades kuniks enam edasi ei jaksanud. Hommikul oli Marekil nii paha olla, et ta digimuutuks fauntääniks, nagu ta ise oskas öelda, ning purskas iga natukese aja tagant vett välja. Ega teised ka liiga värsked polnud, kuid sellele vaatamata hakkasime üles mäkke rühkima, et klooster üle vaadata.
Tee oli pikk ja kuramuse raske. Põhimõtteliselt üle tunni aja teravat tõusu. Kuumus ja füüsiline pingutus võttis üksjagu läbi ja ajas pulsi kõrgeks, kuid see tipp sai ära võetud. Kahjuks leidsime sealt hingerahu asemel tohutult maasturitega üles veetud turiste. See aga ei halvendanud vaadet üle 5000m kõrguvale Kazbegi mäele. Kloostrisse läks sisse ainult Marek kuna teised olid lühikeste pükstega. Mäest alla läksime mööda pikemat autoteed, sest tõusud, mis me enne võtsime olnuks laskumiseks liiga ohtlikud.
Tagasi all sõime kõhud täis ja panime marsakaga alla Tbilisi poole tagasi. Tulime maha ca 50 km enne pealine mingi suure veereservuaari juures ja asusime öömaja otsima. Osad arvasid, et siin külas küll ühtegi külalistemaja pole, kuid nagu Gruusias ikka, selgus mingi variandi olemasolu. Sattusime mingi assüürlase fantaasiapesasse, mis oli mesopotaamia viljakusjumalanna järgi kujundatud. Kogu viie korruseline kompleks oli kõikjalt maalingutega kaetud, puu otsas oli kolme kordne onn ja viimaks all kärestiku ääres veel ka klaveri all ennast märgava naise skulptuur. See kõik oli nii sürrealistlik ning ulepakutud, et hakkas isegi tööle. Igatahes lõppes kõik sellega, et meile joodeti hirmus kogus lahjat chachat sisse ja keerasime igaüks omal ajal magama ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar